timenautics

Käisin veebruari lõpus väikesel Lapimaa reisil. Talvisel ajal minnakse tavaliselt ikka soojale maale, kuid kuna talve pole olnudki, siis lumine ja külm Lapimaa ei olnudki tegelikult nii halb valik, kui esialgu tunduda võib.

Meie sihtkohaks oli väike külakene Ivalo, kus elab hetkel ligikaudu 3000 inimest. See asub Lapimaal, umbes 1000km kaugusel Helsinkist. Kuigi Ivalo on väike, siis kõik eluks vajalik on seal olemas. Isegi lennujaam. Toidupood asus meie ööbimiskohast paarisaja meetri kaugusel ja neid oli lausa mitu. Ringi kõndides nägime, et olemas on ka hambaarst, elektroonikapood, raamatukogu, bussijaam jne. Väga mõnus oli viibida rahulikus keskkonnaks vahelduseks linna elule. 🤗

Jõudsime Ivalosse 27. veebruari õhtul. Väljas oli kottpime ja lennuki aknast paistis vaevu rida tulekesi. Oli tunne nagu oleksime jõudnud täielikku pärapõrgusse. 😀 Lennukilt maha tulles oli tunda, et on ikka täitsa talv. Väljas oli umbes -15 kraadi. Lumevallid olid meetrite kõrgused ning maapinda polnud paksu lumekihi alt nähagi. Lennujaam asus küla keskusest 10km kaugusel, seega võtsime takso, mis läks maksma ligi 30 eurot. 😓 Taksojuht rääkis meile kenasti küla kohta kus mis asub, palju rahvast elab ja muidu juttu, aga eks ikka soome keeles. 😄 Selle reisi jooksul sain aru, et sadamas töötamisest on kasu olnud küll, sest lihtsamat soomlaste juttu vähemalt mõistan.

Ööbisime Airbn kaudu väikses kuid armsas korteris. Kuid pean ära mainima niigi teatud fakti: Soome on kallis!!! 😣 Nagu mainisin, siis taksosõit maksis juba hingehinda. Söögi ostsime toidupoest ning väljas söömas ei käinud. Ööbimine oli kolm ööd 500 euri. Korteris oli väike köögiala, mille kõrval oli lahtikäiv diivan ning selle vastas voodi. See-eest vannituba oli suur ja lausa saunaga. Meile avanes imeilus vaade tagaaeda puutumatu lumega, mis oli üle meetri sügav kindlalt kui isegi mitte rohkem.

Terve talv polnud Eestis korralikku külma ning lund olnud, aga muidugi samal päeval, kui meie Soome sõitsime tuli ka Eestis mitmeks päevaks paks lumi maha. Mis oli muidugi tore, aga tekitas samas nõmeda tunde, et meie sõitsime pika maa Lapimaale, et talve nautida kuigi oleks seda kodus ka teha saanud. 😅 Aga tegelikult on ikka vahe sees, kas lumi on sadanud paar päeva või mitu kuud. Külmakraadid olid üpris krõbedad ja ületasid isegi päeval -21 kraadi. Külm näpistas meie põsku ja ninasid, kuid käisime vapralt ümbrus ringkonda uudistamas. Leidsime, et läheduses asub loomapark Wild Spirit Park. Kõige enam kutsus meid sinna reklaam, et seal näeb kelgukoeri ja on ka võimalus safari kelgusõiduks. Viimast kahjuks meil polnud võimalik saada, sest kohad olid juba täis, kuid tuurile me saime.

Koht asus meie ööbimispaigast umbes 7km kaugusel. Taksot me ei raatsinud võtta seega otsustasime jala selle maa maha kõndida. Ilm oli imeilus ning paar kilomeetrit oli isegi rada, kus kõndida, kuid enamus ajast pidime hanereas mööda sõiduteed kõmpida. Õnneks polnud liiklus eriti tihe, kuid üsna jube oli kui suur lumesahk sinu poole kihutab. 😁 Sõidutee äärne ala tundus kõndides väga ahvatlev, kuid reaalsus oli see, et sinna astudes olid puusani lumes.

Kohale jõudes ootasime aia taga ning tundus nagu kohal poleks kedagi. Aja pikku hakkas kohale ilmuma rohkem rahvast ning lõpuks avas omanik meile väravad. Sissepääs oli 10 euri, mis ei olnud tegelikult vägagi suur summa. No loomad olid küll seal tohutuuult armsad. Kõige pealt sobitasime sõprust kahe väga näljase kitsekesega, kes olid valmis aia läbi närima, et meieni jõuda.

Siis tutvustati meile koeri, keda oli umbes 20 ringis. Kõik olid niii niii armsad ja enamasti lunisid paisid. Nii kahju oli neid aia taga või ketis vaadata, kuid oli näha, et koerad on õnnelikud ja tegelikult saavad nad palju aega vabalt ringi joostes veeta.

Omanik rääkis kõigist oma loomadest nii südamlikult ja oskas kõigi kohta ka vahvaid lugusid jutustada. Kuigi ma olen kassiinimene, siis kunagi kui mul on oma maja, siis üht sinisilmset karvakera tahaks küll oma hoovis jooksmas näha. 😍

Park oli üpris suur ning lisaks koduloomadele leidus seal ka metsikumaid tegelasi näiteks näljane metssiga Romeo. Kuulisme palju lugusid ka loomadest, keda enam meie seas ei ole nagu näiteks Romeo sõbranna Julia.

Oli ka loomi, kelle omanik oli päästnud karusnaha farmidest. Näiteks erinevad rebased ja eriti nunnud oli Artika rebased, kes nägid välja nagu pehmed vahupilved. 😍

Olime loomapargis kokku umbes kaks tundi ning kuna külm hakkas juba võimust võtma sõitsime taksoga tagasi koju. Õnneks saime õhtul saunas oma kondid uuesti üles soojendada ning olla valmis järgneva päeva lumisteks ettevõtmisteks. Nimelt tahtsime väga minna tuubitama ning leidsime, et 30km kaugusel on koht nimega Saariselkä, kus on juhuslikult ka tohutult suur suusa-ja kelgumägi. Sinna saime bussiga, mis õnneks päris hingehinda ei maksnud. Alla 10 euri nägu. Bussisõit kulges mööda mägesid ning õnnestus tee ääres isegi põhjapõtru näha. Kohale jõudes anti meile reaalselt kelk kätte, mitte snowtube, mida me ootasime. Mägi oli minu jaoks hirmutavalt suur ja kelk tundus väga ebaturvaline sõiduvahend. Õnneks anti kiiver pähe ja nii me mäe otsa suundusime.

Vaade oli tohutult imeline. Ma ei suuda ära imestada kui kena loodus meie ümber on ja mul on nii kahju, et Eestis korralike mägesid pole. Rada mäest alla oli pea kaks kilomeetrit pikk ja mul oli tunne, et terve mu nägu muutub üheks suureks jääpurikaks. Muidugi sai sealt ka parajalt palju sinikaid, sest uperkuuti sai seal päris korralikult sõidetud.

Viimasel päeval käisime lihtsalt jalutamas mööda küla ja Ivalo jõge. Ma poleks kunagi arvanud, et naudin reisi külmale maale nii väga. Loodus ja vaikus meie ümber oli imeline. Kavatsen kindlasti sinna kunagi tagasi minna, et kogeda koertega kelgusõitu, näha põhjapõtrasid lähedamalt ning ehk saada pildile ka virmalised. Soovitan kõigile selline reis ette võtta. Soome on tegelikult meile nii lähedal ja kuigi nad on Eestiga üpriski sarnased, siis avastamisrõõmu on palju.

Ja nüüd edasi suvelainele. 😎