timenautics

Kõike tuleb alati kunagi teha esimest korda. Nii on ka mul praegu. Sa loed esimest korda minu blogi. See on minu esimene blogipostitus, mis läheb niimoodi avalikult kogu maailma inimestele lugemiseks. Lisaks kirjutan täna ka oma esimesest laulupeost, kus esmakordselt olin esinejate hulgas.

Endast mul ei olegi väga palju tutvustuseks öelda. Olen 17-aastane neiu Valgamaa piiri metsade vahelt, kes hetkel õpib Elva Gümnaasiumis. Enne maale kolimist nautisin linnaelu Tartus, kus lõpetasin Tartu Hansa kooli. Iseloomult olen ma üsna sõbralik ja initsiatiivne tüdruk, kes elab põhimõtte järgi, et käitu teistega nii, nagu soovid, et sinuga käitutaks. Sõbrad ütlevad, et olen abivalmis, natuke hull, jutukas ja loominguline. Juuksed on mul värvi vahetanud liigagi tihti ja öeldakse, et kuulan muusikat, mis vanemal generatsioonil kõrvakiled purunema paneb.

Mulle on alati meeldinud kirjutada ja püüda ilusaid hetki pildile. Viimased aastad olen otsinud teid, kuidas need kaks asja kokku viia ning see omakorda juhtis mind minu gümnaasiumi praktilise töö ideeni. Kogun kokku kõik oma viimased kirjutised ja pildid ning panen ühte raamatusse kokku. Blogi pean ma rohkem enda jaoks ja toetuseks raamatule, et kõik (ja natukene rohkemgi veel) oleks ka netiversioonis talletatud.  Arvuti kõvaketta full storage’i märk annab juba teada, et töid on kogunenud liiga palju ja on aeg neid jagada kõigiga ning eelkõige inimestega, kes on aidanud neid luua.

Nüüd tahaksin aga natuke rääkida selle aasta noorte laulu- ja tantsupeost, mis läks mulle väga-väga südamesse ja usun, et ma pole siinkohal ainus. Laulupeol olen olnud varemgi, kuid alati vaataja rollis. Eelmise aasta sügisel uues koolis võtsin vastu ka uue kohustuse ning liitusin Elva neidudekooriga. Tuleb välja, et otsus oli vägagi õige ja kindlasti mitte midagi sellist, mida ma kahetseks. Õnn oli üüratu, kui saime teada, et pääsesime laulupeole. Ma teadsin, et see on võimas üritus, kuid ma poleks eales arvanud, et lahkun laulukaarelt nii tohutult pungil emotsioonidest ja täis nuusatud taskurätte.

Esimene päev möödus üsna lihtsalt ja jõudsime vaatama ka tantsupeo peaproovi. Tohutult tublid tantsulised, kes suutsid sellise vihmaga esineda, wau!! Järgmine proovipäev oli üsna väsitav, sest alustasine juba 9.30 hommikul ja lõpetasime peale üheksat õhtul. Proovid olid vihmased, kuid muidu väga edukad. Järgmine päev oligi juba suur esinemine. Eelnevad kolm ööd olin und saanud umbes nii 3-5 tundi kõige rohkem, kuid väsimusest polnud märkigi ja terve peopäev läks väga tempokalt. Rongkäigus marssida oli ülimalt uhke tunne ja iga hüüe “Elagu Elva neidudekoor!” tegi südame tohutult soojaks.

Olen üsna emotsionaalne inimene, kellel pisarad üsna kiirelt voolama hakkavad. Silmad hakkasid märjaks minema juba esimese avalaulu “Koit” ajal. See oli hetk, kui vaatasin kogu seda rahvamassi nii kaare all kui ka muru peal ja mõistsin, kui ühtne rahvas meil on. Imeline on vaadata, kuidas tuhanded seisavad, hoiavad riigi lippu kõrgel ja laulavad ühest suust laule, millest nii mõnigi meie riigi kunagi vabaks laulis.  

Üks minu lemmiklauludest oli Rasmus Puuri poolt loodud “Meie”, mida lauldes oli tunda, kuidas kõigis noortes oli rõõmu ja energiat. Mulle endale tundus selle laulu ajal, nagu annaksin lubaduse, et jään Eestisse ja saadan siin ka midagi korda, et minu peale saab loota. Loodan, et suudan seda lubadust täita.

Minu kõige-kõige lemmikum laul oli kindlasti neidudekoori repertuaarist Kadri Voorandi ja Liisa Lotta Tompi lugu “Aga tule”. Ma ei oska sõnugi ritta panna, kui väga see laul mulle hinge on läinud. Silmad olid märjad terve laulu vältel ja kui lugu kordusele läks ei suutnud ma nutmist lõpetada. Kui eelmisel aastal esimest korda seda kooris harjutama hakkasime, tundsin, et selles laulus on midagi. Suur aitäh läheb kindlasti dirigent Külli Kiivetile, kes käis meile seda õpetamas ja oskas laulu mõtte mulle avada ning pani mind laulu sõnu esimesest hetkest alates tundega laulma.

Esimeses laulupeo proovis seda laulu laulda koos nii paljude inimestega oli lihtsalt imeline. Ja kui  Kadri lava ette kutsuti, siis hakkasid mul esimesed pisarad voolama, sest ma polnud ammu näinud inimest, kes räägiks nii siiralt ja tänulikult, kui tema seda sel hetkel tegi. Laulupeo päeval käisin peale neidudekoori esinemist ka tema juures ja tänasin teda selle imelise muusika eest. Tegime pilti ja ütlen ausalt, et nii lahinal pole ma ammu nutnud. See kõik oli lihtsalt NII ilus. Aitäh Sulle Kadri veel kord!                                Ja selle laulu sõnad.. oh Liisa Lotta. Ma juba tänasin Sind pisarsilmi laulupeol, kuid veel saadan sinuni suured tänusõnad, et need imelised sõnad kord kirja julgesid panna ja jagasid kogu maailmaga. Sinu luuleraamat, mis mulle andsid, on juba mitu korda läbi loetud ja võin öelda, et oled väga ilusa hingega inimene, kes on mulle kindlasti väga suureks inspiratsiooniks ning julgustuseks oma soove ellu viia. Aitäh Sulle!!

Keegi ei tea, mis tulevik meile toob, kuid hetkel jään ma selleks, et olla hea tütar oma emale, tubli õpilane koolis ja ustav sõber oma sõpradele. Mina jään selleks, et midagi luua nii endale kui ka teistele.